Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 21. märts 2010

Goverla ehk vaba ja demokraatlik vaade.22.viiv

Metsa-Karpaadi alalt mäe tippu jõudmine on vaevalisem kui lootsin. Alt vaatad, et tipp juba paistab, kohale jõudes selgub, et vaja veel püstloodis ülespoole ja järgmise künka puhul eelmise kordus. Metsas oli vaja vältida puujuurtele, rohtunud mäeveerul aga rohule astumist. Ainult mullapind pole libe. Üles mäge on päike vastu ja prillid tulevad kasuks. Vahepael puhkad ja hindad neid künka veerusid, millest üles ronisid.

Mis kõige naljakam, et äärmuslikus olus tuleb vabaduse kihk ja polemiseerimise isu. Ronides kattusid mitmel rajal me teed ühe vene piltnikuga. Ka mere ääres esitati sama küsimus: „Kas Eestis ahistatakse venelasi“. Siin on vastuses mitmeid nüansse. Jah tõega, kohati on tunda mõne poliitiku soovi muuta venelane eestlaseks. No mis nad siis tahtsid teha meid NSVLiidu standardseks kodanikuks. Iseasi on, kas eestlasi taheti venelasteks vermida, või vaid vene keelt tundvaks. Mäletan, kui olin 30 aastat tagasi Leningradis, ühiskonnaõpetajate täienduskursustel, siis daamid Siberist olid üllatunud, et õpetan oma ainet Eesti keeles. See oli uskumatum, kui Neva all kunstlikus igikeltsas metrootunnel. Ja kes oleks võinud siis uskuda, et kunagi kasvab võitjate paadis sõudjaid, kes oma venekeelse nime muudavad Eestis müüdavamaks. Olid ajad! On rühmitusi, kes kogu oma energia kulutavad okastraadist pärgade punumisele ja pingutusest kaduvas silmavalguses ei leia üles heanaaberlike suheteid. Õnneks, üldisemas plaanis, meie riigi poliitika ei vasta mitte teps mõne äärmuslase mõttele. Selgitan, et mõned venelased on tõesti ahistatud, kes teeninud nõukogude väeosades, sest riik keeldus ohvitseridele ja teistele armee teenistuses olijatele pensioni maksmise. Sellega oldi nagu nõus! Kui endine ohvitser tahab eestikeelses keskkonnas tööd saada, võib tal olla raskusi, kui eesti keelt ei valda. Loomulikult ei saa üksnes oma soovidega arvestada. Isegi asustamata saar pole demokraatia paradiis. Loodusjõud panevad sind kuuletuma ja kindlas suunas tegutsema.

Foto NAGI's: Ülevaatlik puhkepaus
Oleme ühel meelel, et kuskil pole absoluutset demokraatiat. Ikka peab millega või kellega arvestama ehk demokraatiat on sedavõrd, kuivõrd oma - vabalt elada - sooviga, ei piira sa teise isiku samasorti soovi. Mitte kõik venelased ei saanud Eestisse jääda, lahkus sedavõrd, kuivõrd ei suudetud uue oluga kohaneda. Nii lihtne see ongi. Keele omandamisel on määravaks isiksuslikud võimed, mitte poliitiline tahe. Mind kuulati hoolega, kuigi ka kohe küsimused venelaste tõrjumisest. Kulla mees, eks Moskva telekanali reporter taha nagu iga teine silma paista, sellepärast teadki nn väljasaatmistest ja venelaste kõrvale lükkamistest. Aga noored venelased, kes valdavad eesti keelt, teevad praegu Eestis suuremat karjääri kui eestlased ise, omal maal. Kuidas on see võimalik, üllatus pildisõber. Meie noored, kes lasid poliitikustest endale Venemaa vaenulikkust süstida, loomulikult vene keelt ei õppinud, nagu praegu mitmes Ukraina piirkonnaski. Need, kel vene õppimine muutus vastikuks, on nüüd konkurentsist väljas. Majanduse, õiguse ja rahandusega tegelevad asutused eelistavad kolme keelt kõnelejaid: eesti, vene, inglise. Mitu venelast teil siis ministeeriume juhivad? Mitte ühtegi ja olen nõus, siin on ilmne ebavõrdsus. Ja jääb ainult loota, et mitte need venelased, kes oma kaasmaalasi kritiseerides Eestile meeldivat patriotismi kütavad, vaid just noored, kes ei pelga slaavlaseks jääda, pääsevad varsti parlamendi meelsust muutma. Meie elame kompleksides, see ei lohuta, et me pole ainus riik. Kui meil oleks parlamendis juba kolmandik eesti keelt rääkivaid vene rahvuse esindajaid , siis areneme enam sallivuse ja mõistvuse suunas. Ning siis võime end euroopaliku kultuuri kandjaks pidada, mitte selle järgi, mitu asfaldi auku endises Nõukogudemaal reisil üles tähendame, või logiseva WC potikaane avastasime.
Foto NAGI's: Vaba eneseteostus Goverlal
Demokraatiast mõtteid vahetades, leidsime, et demokraatia ei ole kõigi jaoks, see on olnud teatud kihi tarvis või otsekui ühe kogukonna privileeg. Taluniku või külainimese demokraatia seisneb vabaduses oma maalapil või peenramaal, kartmata rohelisi, vabalt peeru lasta või palja tagumikuga ringi sibada. Näiliselt ta polegi koduarestis. Tegelikult ei saa ta rahapuudusel Eestist kaugemale sõita, isegi mitte Saaremaale. Jätame siin välja demokraatia, vabalt töökohti valida. Täna on vabaduse mõiste ühe partei poolt sõnastatud, homme tuleb demokraatia järgmise võimuparte töötluses. Meil pole sedavõrd hea demokraatia, kui selle teatraliseerimine ja mäng. Ja see on täiesti loogiline, ajaloost teada, kui vähem leiba, siis enam tsirkust! Mitte isiku heaolu ja elu pole Eesti riigis tähtis, vaid demokraatia maine, olla näiliselt vabam kui Venemaal, kui punases Hiinas.

Valgevene ja Venemaa juhid aga ütlevad otsesõnu välja, et nendel ongi suunatud demokraatia, sest ise protsessi juhtimata nende riigi areng pidurduks. Slaavi juhid ei korralda demokraatiast näitemängu, vaid nende stiiliks on varjamatult välja tuua toimivad hoovad: kust kohast algab ja kust lõpeb suurriigi demokraatia. Hiina piiratud demokraatia pole piiranud riiki saamaks maailma mõjukate kilda, kellest võib kõikuda isegi USA majandus.

Demokraatlikus riigikorralduses rahvas tunnistab enamuse võimu ja võim austab vähemuse õiguseid. Meie oleme Eestis kogenud, et vähemuse õiguseid arvestatakse ennekõike valimiseelsel perioodil. Mida segasem demokraatia käsitelu või pilt vabadusest, seda avaramat ja puhtamat looduse vaadet igatseme. Ent ka pilk loodusesse pole lõputu, seda raamib meie silmapiir ja vaataja kogemus ning silmaring. Vaata virtuaalset pilti

Foto NAGI's: +300kb_9955

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14435359&size=l

Kaunis pole mitte Vorohta suunas vaade, vaid legend, kuidas küla nime sai. 300 aastat tagasi oli vene keisri sõdur Vorohta põgenenud armeeteenistusest. Tema julgus ja tarkus oli köitnud külaelanikke ja peale sõduri surma olid elanikud pannud külale sõduri nime. Kas nimetamine sedavõrd lihtsalt toimus, pole täpselt teada. Igal juhul Vorohtalt sõita 20 km Goverla mäe jalamini on lihtne ja hästi tähistatud ning märkamatu tõusuga. Mitte vanus, vaid igatsus avarale vaatele viib sind pilvede poole. Mäkke tõusmas oli lasteaia lapsigi, rääkimata pensionäridest. Teinekord tuli kinni haarata kadakatest. Peale kadakate vööndit tippu tõustes, hakkas pluusiväel jahe. Tuule kaitseks oleks pidanud kampsuni kaasa võtma! Seadsin fotoaparaadi statiivi koti endale ümber kaela ja sallist oli kasu. Tippu jõudmine ületas lootused. Allpool pilved, kaugel udus teised mäed, kuskil nõlval matkalaager, 4-5 erksinist värvi ja kaugemal isegi mõned majad. Peaaegu 2000 meetri kõrgusel nägin lehmakooke. Rohtunud ala ulatub mäetipuni, nii ka veise söömaala. Kui seista seljaga Vorohta asula, ehk põhja suunas, jääb paremale veidi madalam Petrose mägi. Vaata virtuaalset pilti

Foto NAGI's: 300JPG-1_9901

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14435363&size=l

Uus tuttav oli statiivi autosse jätnud ja rõõmustas, kui minu oma jõude seisma jäi. Ava mäe otsas või laenutusteenistus! Siin pildistatakse riiklikke sümboolikaid ja iseennast nende taustal. Ülevat tunnet kütab mäkketõusjate rahulolev ilme: üks Ukraina 7. ime on vallutatud. Pea pooled vallutajad osutuvad pildiplõksutajateks. Iseasi kui suure formaadi moblast välja prindib ja mis pidi horisont jääb, aga oluline on jäädvustamine kui protsess. Nägin ja võtsin.!

Kas meil Eestis on korraldatud 7 ime konkursse, uudistab statiivilaenaja. Ei seda mitte, aga meil sünnivad teinekord imed iseenesest ja just poliitika maastikul. Vestluskaaslane millegi pärast teadis Venemaal olnud suursaadiku Helme nime, ajakirjaniku mälu nagu hiljem selgus. Nojah, Eesti imeks on vastupidiselt Venemaale, piiramatu sõnavabadus ja ajakirjandusdemokraatia. Ajakirjanikud teavad eetikakoodeksi alusel, kui endal oidu pole, mis sobib avalikustada ja mis määral, ning milline taktika on sobimatu. Ajakirjanikke on paari tuhande ringis ja võib olla enamgi. Väikeses riigis nagu Eesti, on aga diplomaate kordades vähem ja neil pole hindavat eetikakomisjoni: mida lubatakse, mis on taunitav. On üldlevinud tava, et diplomaat kes välismaal töötanud, austab seda maad, kus oma riiki esindanud. Ajaloolane ja poliitik Väino Väljas oli 8 aastat suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas. Mees on tänaseni säilitanud väärikuse ja austuse riikide kohta, kus ametit pidas. Meie nooremal suursaadikul pole aga uuenenud olus muud juhist, kui oma riigi põhikirja lahtimõtestamine ja selle vaimus käitumine. Ah et etikett? No sellest ma räägingi, et eetikat kas on või teda pole sulle antud. Palja lipsuga ei tee diplomaatias midagi, kuigi meie popstaari laulusõnad lubavad enamat. Ja nii ongi. Kikilipsuga diplomaadist on saanud lugupeetav president, teine kes kohe alguses lipsu eiras, on nagu labasekoelisem. Venemaad kriipida armastav eesti ajakirjanik leiab endale truu kaaslase Mart Helme näol. Nauditav tandem tekib teinekord televiisorikastis, kui kodanikud eesti asja ajavad. Kas suursaadik valetab? Seda pole keegi väitnud, vastupidi, ta on agar tõe urgitseja. Milles siis asi? Esiteks, mida on maailma diplomaatias palja tõega korda saadetud. Teiseks, isegi koer ei haugu oma kunagise tuttava peale, kes talle on seltsi ja toidupoolist pakkunud. Kas kujutate ette mehe mainet, kes avalikult püüab mustata oma endist abikaasat. Kelle seltskonnas on ta mats, kelle kambas kangelane. Ja enne kui Brüsseli koridoris meie välisministrile keegi ei räägi mühaklusest diplomaatias, ei sünni Eesti ime, ehk suursaadik saab esinemiskeelu, kui ei austa etiketti, mis sügavam kui pealispindne lipsu ja ülikonna kandmine. Loomulikult on ajaloo haridusega inimese olemine raske, kui läheb konflikti oma edevuse ja endise ametikohaga. Aga miks peab elamine vastutustundetu ja kerge olema.

Mäest alla laskumine on isegi raskem kui tõus. Vaata virtuaalset pilti!

Foto NAGI's: 350kb_9943

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14435369&size=l

Nägemine mitmesajameetrise allaveeremise võimalikkusest teeb ettevaatlikuks. Ülesse ronimine oli muretum, pole ohutaju.

Kell on pool seitse, kui olen mäest alla tulekuga niikaugel, et istun juba autos. Muidugi muljed on vapustavad, aga eks kivide ja kuusejuurte vahel turnimist, ja jälle kivikamakate vahel manööverdamisi ning lõpmatuid pildistamise võimalusi annab veel kaua meenutada. Ekskurss oli väsitav, ent virgutav! Hakkan Vorohta poole tagasi sõitma. Kui tuleb esimene ööbimise võimalus, puhkan välja. Goverla mäest alla sõites pole enam vastutulejaid. Noh, ega tavalised automatkajad ööseks mäe otsa telkimist plaanigi. Autoga tulles ei saanud tõusust arugi, aga nüüd alla sõites on tunda, et masin tahab võtta kõvasid tuurisid. Panin esimese käigu ja gaasipedaalile ei vajuta, las rahuneb maha ja sõidab vaikselt. Nii oligi. Nägin enne turismikeskusesse jõudmist teeääres puhkepaigaks seatud palkidest lauda ja pinkisid. Plaan valmis. Siin on turvaline peatus. Kõik masinad mis minu ööbimispaigast mööduvad on all ökopunktis registreeritud. Pealegi on paari tunni pärast pime ja kuidagi pole enam võimalik näha, kes kuskil masinat pargib.

Imelik, kell on juba 21,30 ja polegi tavapäraselt pime, kui magistraalidel sõites. Praegu olen 900 meetri kõrgusel, lugeda ei saa, aga ümbrust on veel näha.

Autos magamiseks ase üles tehtud. Juhiiste rooli poole lükatud, seljatoe taha padi asetatud, madrats täies pikkuses sirgu pandud. Kanistrite veega ihu loputatud. Jõevesi on alla meetri ja seal kivide vahel turnimisel pole suuremat mõtet. Pruti jõe üks harudest algab Goverla metsasest jalamilt. Kui autoakna alla lasen, on kuulda mägijõe vulinat. Milleks maksta 200 grivnat motellile, ja loota, et disko sinu une saabudes vaikib? Siin on loodusmuusika, mida ka tärnidega hotellist ei leia. Autos ööbimise eeliseks on ka stardikiirus. Termosest kohvi välja kallamine, meega segamine, habeme ajamine, kanistrist vesi pähe, nõude täitmine jõeveega. Seljatoe tagasi lükkamine ja käigukang pihku.. Maksimaalselt poole tunniga oled jälle teel. Loomulikult on enne magama jäämist lapaka ja Canoni aku laadimine ja mälukaartide tühjendamine arvutisse. See on harjumuspärane toiming.

Tänaseks päevaks alles üks karp kohakonservi ja mõned paprikad. Kõik Jevpatorijast ostetu hakkab lõppema. Kui süüa kasvõi üks suur paprika, siis on ammutatud päevaks tarvilik vitamiinide kogus. Homme vaja otsida teeäärest täiendust. Osta veel tomateid ja mahla. Tõesti on mõnus pingevabalt elada, kui kõht ei nõua rasket koormamist ja eetrist ei määrita sulle pähe demokraatia mesimumme. Jah, võõrsil on kosutav puhkus: võõras riik, võõrad mured! Ela nagu jaanalind liival.

JÄRGNEB

http://blog.gomaailm.ee/inimesed-ja-kultuurid/autoga-endisele-poolamaale

esmaspäev, 15. märts 2010

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 21. viiv


Maailma suurim muna ehk imed jätkuvad

Ivano-Frankivski oblast Lääne Ukrainas on endine Poola ala, mille Nõukogude väed 1939 aasta sügise hakul Molotovi-Ribbentropi pakti järgi okupeerisid . Piirkond sulandub oma etnograafilise omapära ja mägise loodusega erilisse võluriiki. Kolomõja on 600 aastane linn 60 tuhande elanikuga. Juba kümme aastat on linna visiitkaardiks 14 m kõrgune ja 10 m läbimõõduga muna.Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px-9532_1


http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14386467&size=l

Muuseumis on enam kui 6 tuhat lihavõttemuna. Peale Ukraina, on väljapanekuid India, Pakistani, Valgevene, Poola, Tšehhi, Rootsi, USA jt riikide munakollektsioonidest.
Tavatu arhitektuurse vormiga hoone on minu reisil kolmas Ukraina 7 ime nimistust.
Põhimagistraalist kõrvale sõites pole raske leida külamaja, mille väravas ööseks peatuda ja pererahvaga enne pimedat juttu puhuda. Eesti õlu ja vene keele valdamine sillutab vestluse. Peremees näitab albumist oma ohvitseri karjääri pilte ja maja taga maisi ja arbuusi põllulappi. Maisi külvab labidaga, kiiniga aga raiub haljaks, samuti maiustab lehm arbuuse. Vastutasuks 25 liitrit piima, mis toob pererahvale kuu sissetulekuks 1000 krooni, mis enam kui naise pension. Omanik viib piima üle tee naabrimehe väravasse. Piimapukk nagu meil nõukogude aegu, ainult metallnõu on asendunud plastikuga. Piimavedaja kurdab, et tema teenistus on kasin, kulud hobuse ülalpidamiseks ja vankri hooldamiseks vaevu katavad piima veost saadava. Vedaja peamine sissetulek on 3 lehma piim. Kuid eks sellele lisandu aupaiste olla piima vahendaja ja tundus, et see talle meeldis. Pererahvas polnud põrmugi nõus, et värava ees valmistusin magama, pidin nende hoovi sisse sõitma, selgitasin küll, et varahommikul auto käivitamine võib neid häirida.

Spidomeetris 5600 km, 9. öö autos

Tahtsin hommikul vaikselt lahkuda, ent värava avas peremees ise. Kaunis paigas kaunid inimesed. Eripärane loodus täiendab inimese loomust. Mäletan, et nõukogude ajal ei kohtunud ühegi Võrumaalt tööd otsiva lüpsja või traktoristiga. Ometi oli kuplite peal traktoristi ja kombaineri teenistus lauskmaa mehhanisaatoritest pisem ja töötingimused räbalamad. Igal sügisel läks mõni kombain künkapeal ümber ja künda tuli vaid ühes suunas. Järved ja mäed toetasid ka näguripäevil oma poegi ja tütreid kodukasest kinni hoidma. Ennemini oli tööotsijad saartelt pärit keelemurrakuga, kui võrulased. Midagi sarnast omakandi armastusele oli endast lugupidaval eestlasel Tallinnas: ta ei tahtnud musta tööd teha. Ehitustel ei olnud puhke ega tööriiete vahetamise ruume. Tänaval ja trammis oli ehitustööline kohe äratuntav. Sõitsin rongiga mitu aastat Aegviidust pealinna tööle. Korteri võib olla oleksin töökoha kaudu 15 aasta pärast saanud, mitte varem. Aga meie kaardimängu pundist kadus paari aasta möödudes koolikaaslane, kes töötas Lasnamäe ehitustandril. Millegi pärast keegi ei kadestanud, et noormees sai endale töökoha kaudu korteri. Meie, nagu paljud pealinlased, mustatööliseks ei sobinud. Mida rohkem end tuule, vihma ja külma eest hoidsime, seda enam iga oluga karastunud sisserändajaid lisandus. Ehitustöölisteks tuldi kaugemalt kui Võrumaa.
Alustan nagu Otepää maastikult sõitu Kanepisse, ent orgu laskumine ja tõus on 10 korda pikem. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px+_3445



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14398915&size=l

Lauluga alla ja inertsiga poolde mäkke üles. Kaua sa laulad, kui vasakul mitme kupliga päikese tõusus kiiskav kirik. Kohatu võrrelda, aga kalmistu nagu piduehtes lilleklumpidega aed. Kõikvõimalikud pärjavärvid , erkrohelised ristid, kõrged marmorsambad lahkunute piltidega. Siin on jõukust ja uhkeldamist. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3526_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14400209&size=l

Saan vaid ühest asjast aru, et mina selles mullas küll puhkust ei tunneks ja paluksin end kuhugi kontrastivaesemale kalmule matta. Ei nime ega pilti! Kellele seda vaja? Omaksed mäletavad lahkunut oma mälupildis kuni ise elavad, võõrastele ei ütle enam nimi ega pilt haual midagi. Peale lahkumist tuleb kaduda, jätmata enda põrmust jälgi. Kindlasti on tuha puistamine väetuseks kõige väärtuslikum hüvastijätt. Miks peab aastate möödudes tseremoniaalselt kalmuküngast mälestama, seisma lume sajus, külma käes või millises tahes surnuaia olus. Kas seda on vaja, et teised näeksid leina? Aga kurb on siis, kui alles hauale tulles suudame lahkunut meenutada ega leia aega või ruumi teda enda sees kanda. Kas suure monumendiga teeme tasa elusale vähese tähelepanu osutamise? Ei tea selle surnuaia külastajate arusaamasid. Siin on võõrastav toredus, ainus rahustav teadmine, et tegelikkus võib hoopis teistsugune olla kui mulle paistab. Seniks kuni elu, tuleb nautida hommikut.
Haned on söögimaale ruttamas. Ekskursioonibussiga ei näe külapilti mingi raha eest. Mutike tuleb udu varjust bussipeale, et varakult poodi jõuda. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3399




http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14408855&size=l

Teine eit, kui printsess oranžis, on minuga rahul. Lasen hanekarjal üle tee minna ja mõtlen, kas pluusi värv on juhuslik või meelsuse märgiga. Viipan käega ja see naistele meeldib! Orus kiirustab mees, piimapütt hobuvankril. Vedaja on vaevalt eesli suurune, ent jätab enda järele tolmupilve ja kohati tekitab vikerkaare helke. Öösel oli vihma sabistanud. Pinnasteele ei julge käänata, mäeveerust üles sõites võib tagasi libiseda. Teeääres kleepuv ja märg muld. Kui sinna ringipööramiseks keeraksin, siis jääb see selle korra viimaseks ja edasi pühenda puhkus traktori otsimisele.

Vorohta ehk mägine tõmbekeskus

Vorohtasse jõudes on 800 meetri kõrgused mäed metsaga kaetud. Vaata pilti!


Foto NAGI's: 1000_3611



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14408867&size=l

Siin on sõlmpunkt, mida läbimata ei jõua Taga-Karpaatiasse. Vorohta linnastuvasse külasse saab erinevaid teid siseneda ja alati midagi uuesti avastada. Olen asulast eri aegadel läbi sõitnud ja alati raudteeäärseid maju jäädvustanud.
Üks põnevamaid sõite on raudteeviadukti alt, kus tee kõrval, läbi teise võlvi valgub Pruti jõgi. Kui märkad kivisillalt rongi lähenevat, teed loomulikult ajaloolisest kivisillast ülesvõtte. 1884 aastal ehitatud raudtee käivataski turistide retked. Austria armeekorpused panid aluse suusaspordile. Möödunud sajandi alguses ehitasid aristokraadid siia uhkeid villasid, mis sõdade käigus hävinenud. Asemele kerkivad uued. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px-3626_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14421769&size=l

Kohalikule ehitusele omaseid ilustusi leiab juba üle 300 aasta taguselt puidust kirikult, mis ehitatud ilma ühegi naelata. Kirik on kui hutsuuli arhitektuuri monument. 5000 elanikuga küla on läbi aasta inimestest tulvil. Siit algab tee Ukraina kõrgeima mäe tippu.
Praeguseks on küla üheks talispordi keskuseks. Suusahüppetornist laskuvad eri maade võistlejad ja treenivad vabariigi koondise liikmed. Läbi aasta töötavatelt suusatõstukitelt naudid kõrgusevaateid .
Ei ole pääsu lapsepõlve piltidest. Elasin raudtee ääres ja nüüd piidlen roopapaare ning elu selle ümber.Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_3619_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14421793&size=l


Käänaku tagant paistab raudteejaam. Ajusoppides avatakse ühtäkki mälestusväärne ja projitseerub pilt, milles oled kindlasti nagu korra olnud. Poisikese eas elasin raudtee läheduses, veduri vile kostus klassiruumi. Lapsepõlve endaga kaasas kanda, on suur rõõm ja õnn! Nii praegugi. Oblasti keskusesse, Ivano-Frankivski linna on nii raud- kui autoteed mööda on 95 km. Eriti eksootiline on veereda rongiga, kus tunnelid mägesid läbivad. Et sõit oblasti keskusesse kestab ligi 4 tundi, ehk 25 kilomeetrit tunnis, on aega ümbrust uudistada. Kui hommikul väljuda, jõuab õhtul tagasi. Kuna mägisel alal sõidab diiselrong aeglaselt, jõuab sadu kaadreid jäädvustada.
Saad ülevaate, kuidas inimesed ja majad seaduvad ja elavad oma argist elu küngaste veerul, jõe ääres ning raudtee kõrval. Kõik vaatamisväärsused ühest kohast ehk vaguni aknast.
Minu jaoks on eriliseks imeks mägedes lokkavad kuused. Vanaisa ja vanaema ehitatud talu ümber kasvasid just samasugused, kui minu peanupp oli kasteheinte kõrgusel. Mäletan, et põdrakanepi vahelt nägin vaid kuuse latvasid ja vilksamisi hobust, keda olin uudistama tulnud. Jooksin ja jooksin: lõputult jämedad puutüved ja lillat värvi õied, kuni ema poisipõnni üles leidis. Pillapalu oli teadagi madal soine ala ja kuuskedele elurõõmus paik. Aga, et maapinnast 1000 meetri kõrgusel võin kohtuda lapseeast meeldima jäänud kuusemetsaga poleks uskunud. Karpaatia metsas kasvab mustikas, kõrgemaid taimi pole. Puujuured ei mahu mägisesse pinnasesse ja peavad meetrite viisi otsima kust niiskust ammutada.
Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_9702_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14388339&size=l
Goverla mäe jalamile vaja jõuda varahommikul. Automootorist ei sõltu siin midagi, küll aga enda omast. Tarvis tõusta 2061 meetri kõrgusele ja kui vahepeal peatuseid teha, siis peab aega ette varuma.

JÄRGNEB…

neljapäev, 11. märts 2010

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 20. viiv


Kõrge kindlus ehk teine Ukraina ime

Piidlen pildimasinale vaateid. Paikonna kõrgeim punkt ületab mitu korda seni nähtud linnuse kivist platood. Tee ääres saab puhast allikavett maitsta ja täidan kõik 5 liitrised kanistrid. Rahulik ümbrus. Kaljukünkalt, puude vahelt kiikab kits, ei pööragi minult pilku ja kuidas saabki, kui kipsist. Sedaviisi allikakohtade tähistamisega algab Lääne Ukraina. Paljud looduslembelised kohad on märgistatud kujudega. Tõsi, nad pole tähelepanuväärsed kunstiteosed, kuid on inimeste südamesoojuse märgid, et sind janu kustutama kutsuda. Meistritöö on värvilistest kivikestest pannoo voolava veejoaga- ja oh imet, kolhoosnikud on rahvusrõivas ja ei mingit kõigi maade rahvaste ühendamise sümboolikat. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000pxc-9260_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14375539&size=l

45 aastat Nõukogude korda ei pööranud siin, mägistel aladel, inimesi end valitseva korra tavadega kaasa minema.

Jõuan uute elamuste võrku. Kohtumine Ukraina teise imega. Kui eelmine, uhkeldavate tornidega linnus oli sadu aastaid järjest Venemaa valitseda, siis see linnake mitte, olgugi et vahemaa vaevalt 50 km. Hotõn (vene keeles Hotin, mitte segi ajada Valgevene küla nimega Hatõn), jäi peale Venemaa Kodusõda, kuni Teise Maailmasõjani, Rumeenia kuningriigile. Ja mitte ainult too linn, vaid kogu oblast oli 1918 kuni 1940 Rumeenia valduses. Teisisõnu: see paikkond oli justkui meiegi, ühe põlvkonna jagu vähem seotud nõukogulike traditsioonidega nagu kirikute hävitamine ja vene keele õppimine. Kohtusin vana mehega, kes oskas küll rumeenia ja ukraina, kuid mitte vene keelt. Täitsa üllatav leid, kahjuks ei osanud temalt uudistada, kuidas ta üle 45 aasta sai ilma vene keeleta hakkama. Aga miks ka mitte, kui 11 tuhande elanikuga linnas elab oletatavalt alla 300 venelase. Statistika järgi on rajoonis venelasi vähem kui 2%. Kogu oblasti elanikkonnast on kolmveerand ukrainlased, üle 10 % rumeenlased ja veidi allapoole moldaavlased, venelasi vaid 5%. Venelasi samas vahekorras nagu Narvas eestlasi. Narvas suhtluses vene nagu siin ukraina keel. Musta mere ääres jälle enamalt vene keel. Mitte riigi võimkond, vaid ennemini lävimise tihedus, on määranud keele kasutuse.

Linnades aega ei viida. Kas 600 aastane oblasti keskus tõesti midagi ei paku? Mitte seda, ent võtad mis pidi tahes vaate, igal juhul jääb masendavalt palju traate taevast katma. Iseasi, kui keegi kirjastusest oleks tellinud linna vaateid. Aga arutleda ju võib, kuigi pideva fotograafide koolituse olus on selline mõtlemine enam kui kentsakas. Reaalse vajaduse korral peaks kohapeal mitu päeva pildistama: varahommikuti, tühja liiklusega tänaval manööverdama, et traate vältida. Midagi sellist risustatust kohtab Eestis loodusmaastiku pildistamisel. Üks ülekande mast piirab teist ja vastupidi. Mastide rägastikust vabaned avaramas Ukrainas. Aga millal saaks linnades traadita vaateid nautida? Enne usu kommunismi, kui esteetilise linnapildi tulekut. Ei oskagi midagi utoopilisemat sooviks tähendada, isegi rikkama Eesti riigi sündimise lugu on enam usutavam. Kuigi jah, maailma linnades on juba katsetatud traate kaotada või maapinda peita. Ilmselt minu pildimasin seda aeg ei näe. Mine või taime ja mullatoidule, ole maas käpuli ja pildista putukaid ja liblikaid või kirjuid lehti ning lumehelbeid. Ei noh, ilus muidugi, aga mitte kordumatu nagu Eesti maastik ja ei oska nagu eestimaist satikat ja mutukat mälupilti tuua, et märkida made in Estonia.

Avaral väljal, ajalooliste kaubandusteede keskmes ja Dnestri jõe paremal kaldal on 1000 aastane Hotõn. Siin oli viikingite peatuspaik ja Genova kaupmeeste kaupade ümberlaadimise punkt. Linna oli lahingute tallermaaks. Olulised lahingud võimu ja valitsemise pärast peeti paar kilomeetrit eemal, kindluseseinte taga. Kindluse hoovis on komandandi loss, mis sõna otseses mõttes kindlaim kants ja seninähtust kõrgeimate seintega. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_9430_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369591&size=l

Ennemini müstilise paiga vangla kui lossi välimus. Müür lõpeb ühelt poolt järsuveerelise Dnestri jõega. Jõe poolt pole võimalik kindlust vallutada, küll aga on müürilt alla, otse voogudesse, vange heidetud. Soodsa asupaiga leidis kindlusele 11. sajandil Kiievi vürst Vladimir Suur, kes rajas puidust kaitseehitise.

Vähemalt iga saja aasta tagant ründasid kindlust Moldova, Poola ja Türgi võimuväed.

1621 aastal peatasid siin kindluse kaitsjad Türgi edasipääsu Euroopasse. Hotõni lahing on üks kuulsusrikkamaid. Vaenlase ülekaalukad jõud ei suutnud kaitsjaid üle kavaldada. Kindluses asusid Poola sõdurid. Neile tulid appi ukraina kasakate väed, kes seadsid oma laagri türgi piiramislaagri lähedusse. 200 tuhat türgi ja tatari sõdalast oli ähvardav jõud kasakate ja poola 35 tuhandelisele ühendväele. Sõda kestis viis nädalat. Sõja käigus said türgi sõdurid teada, et ühed kasakad olid Mustal merel uputanud 20 türgi laeva ja rünnanud Konstantinoopolit. Türklased vastasid Hotõnis võimsa tormtulega, ent kasakaid ei suudetud karistada. Muuseumis lubati mul üht momenti jäädvustada. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_9466_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14374195&size=l

Teadmata põhjusel hukati sõja alguses senine kasakate ataman ja valiti uus: Petro Sagaidatšnõi. Vaatamata nädalate viisi järjepidevatele rünnakutele, ei suutnud türklased kasakate ja poolakate positsioone purustada. Näiteks 28. septembril korraldati 9 tormijooksu. Ühed ajalooandmed mainivad selle päeva lüüasaamiseks 3, teised kuni 20 tuhande ründaja hukkumist. Kaotusterohke sõda muutus türklastele vastumeelseks. Alustati läbirääkimistega ja rahuleping allkirjastati 8. oktoober 1621 aastal. 17 aastane väepealik, Türgi Sultan Osman II, kaotas lahingutes ligi 80 tuhat sõjakaaslast ja järgmisel aastal hukkus ise mässuliste käe läbi. Kasakate atamani kätt aga haavas sõjas tatarlase mürginool ja 20 aprillil ta suri. Täpselt kuu aega hiljem, kui tema poisiohtu türklasest vastane. Vaatamata kolmekordsele vanusevahele tabas Hotõni lahingusaatus mõlemaid väejuhte üheaegselt. Selline on kuulsuse hind!

Kui aga rahvas sammub iseseisvuse maale, siis uued valitsused otsitavad oma vanu kangelasi, et mõjutada elavaid ja näidata oma hoolivust väärtustada ajalugu. Tekib tarvidus seada üles eeskujusid ja leida rahvuskangelasi. Samas avaneb ukseke ka poliitiku hingesügavusse. Tulihingeline vabadusvõitleja häälestab energia reeturite paljastamisele ja kättemaksule, tasakaalukas intelligent rõhub ajalooliste kangelaste leidmisele, panustab positiivsusele.

Ataman Petro Sagaidatšnõi monument (skulptor I.Gamal) püstitati 370 aastat peale lahingut. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px  _9390_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369553&size=l

Pole nalja asi , avaral väljal, ilma hooldamata 20 aastat ilmastiku tormidele vastu pidada. Poliitiliselt oli vahepeal tarvis uusi ja teravama sisuga mälestusmärke rajada. Vana juurde tagasi ei jõutud. Mina natuke sain luitunud monumenti erksamaks pildiks teha, ehk nagu ta oli algselt, kuigi jah, kulunud kohad on ikkagi näha. Aga see ei vähenda paikkonna ajalugu ja erakordset silmsidet lahinguvälja ja kindlusega. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_9431_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369621&size=l

Kui lai jõgi paistab ojana, tunned ise end vägilasena Tingimata peaks teiselpool Dnestri jõge ööbima, et varahommikul sealt kindlust pildistada.

Kaardi järgi http://www.mandria.ua/u/sights.html?did=183 kerge pärale jõuda. Jäägu see lugeja ja minu järgmise reisi uueks sihiks. Aga tagasi peab tulema, sellest pole pääsu! Ega muidu siia omal ajal mongolidki ratsutanud. Kuid 20 meetri kõrgusega seinad ja vaid üks sild üle vallikraavi, tegi vallutajale kindlusesse sisenemise keeruliseks. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_9452_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369517&size=l

Mis ajaloos teada majesteetliku ja kättesaamatuna, on täna meile avatud. Kitsuke lossihoov viib ruttu mõtted müüridele ja tekitab ettekujutuse kuidas seal end kaitsti. Koonusjad tornikatused ja püstised katuseviilud loovad romantilisi rütme. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_9458_1


http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14379827&size=l

Kui meie jõukad on oma maju ehtinud kõikvõimalike katuse ja tornikujudega, siis Ukraina omad jäljendavad üksnes Hotõni tornide koonusjaid kübaraid. Kindluse katuste ja tornide kuju on omaviisi rahvuslik mudel ja seda arhitektuurset vormi jäljendatakse pea igas Karpaatia külas.

Hiljuti uuendatud pühakoda, kindluse hoovis, on justkui muinasjutu raamatust võetud. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000_9408_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14380511&size=l

Vene garnisoni tarvis 1832 aastal ehitatud Aleksander Nevski kirik on praegu eksootiline paik kristlikeks talitusteks. Noored laulatavad ja naudivad vaateid Denstrile. Ja tõesti, Euroopa suurimas riigis võib elada ja saab areneda ning nägin palju pikkades loorides noorpaare. Mis torkab siin ja meil silma, et isa paabulinnu kirev ja edvistav lehviksaba on pulmade aegu meespoolelt raudselt üle kandunud pruudi poolele. See on ütlemata nägus, isegi tähelepanuväärsem kaunist maastikuvaatest.

JÄRGNEB…

reede, 5. märts 2010

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 19. viiv


Kivist linnus ehk Ukraina ime

Kaardi järgi ei peaks Karpaatia mägiala algama, kuid vaade autoaknast viib mõtted sinnakanti. Kui enne reisi geograafiat mitte uurida, võibki nii arvata. Pidades teede atlasel valget ala kõrgendikeks, tundub, et kogu Ukraina reljeef sarnaneb Krimmi mägisele alale. Tegelikult on lauskmaad mitukümmend korda enam. Olen alles jõudnud riigi edelaossa, kus pindala nagu pool Eestimaast ja Munamäe kõrgusega. Volõõnia-Podoolia kõrgustik ei ole Haanja maastikuga sarnane, on tunduvalt rahulikum, kuid üllatavate geoloogiliste paljanditega.

Ukrainas nagu maailmas tervikuna, on küsitluste kaudu valitud 7 ime. Ühte huviväärsust täna külastangi. Hmelnõtskõi (vene keeles Hmelnitski) oblastikeskusest 100 km kaugusel asub Kamjanets-Podilskõi ( vene keeles Kamenets-Podolsk ). Linnas on 2 tuhat aastat elanud slaavi hõimud Leedu, Mongoli, Poola, Türgi ja Venemaa valitsejate käe all. Peale teist maailmasõda jäi linna alles 10 tuhat, nüüd on 80 tuhat elanikku. Tolles oblasti lõunapoolseimas linnas on säilinud moslemite ja kristlaste arhitektuur. Kesklinn on barokses toreduses ja soovitatud kandideerima UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

Kaunis Ukraina ime on kõikidest külgedest piiratud Dnestri vasaklisajõega Smotritš. Vanim linnosa on järskude servadega vaenlase poolt vallutamatu maakitsus, kuhu pääseb üle kanjoni ehitatud silla. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_9350_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14300571&size=l

Linnus on restaureeritud ja heas seisukorras. Tal võib olla mistahes ajalugu või kantud imetlusväärsetesse nimistutesse, ent mitte see pole oluline, vaid ennekõike tasub siia sõita vaate pärast. Olin siin kaks aastat tagasi, kui ümberringi tellingud ja töömehed. Too häiris. Seekord on kõik täiuslik ja valmis. Kivist poolsaarele, mitte suuremale kui hiljutine sinepi põld, on mahutatud 9 torniga, ideaalmaketile sarnanev, 300 meetrise kivimüüriga kindlus. Siin on vändatud üle 20 filmi ja ka praegu saabub võttegruppe. Hoovis lustitakse: vibunööri võid pingutada kostüümi kandes või ilma, ent sarnast miljööd võid nautida ka Rakvere linnuses. Kas erilist huvi äratab sügavas orus, ümber kindluse looklev kollakas savikarvaline oja? Mitte seda. Siin ei saa ühtegi elulist või arheoloogilist keha eraldi võtta. Mitte ainult ajaloolised kivikamad ja sündmused ei loo omalaadse pildi, vaid see joonistub käsikäes loodusega. Sama endastmõistetav, kui kõrgel mere kaldal pesitses Pääsupesa loss, on Podolski platool Kamjanetsi kindluse asupaik. Ta nagu ei saagi mujal olla, sedavõrd täpselt on osatud gooti ajastu kunstniku ja inseneri Albrecht Düreri kaitsesüsteemi lahendusi siduda looduse omapäraga. Kamjanets-Podilskõi kindlus on terviklik ansambel, millel ei ole analooge Euroopas. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px9374_1


http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14300543&size=o

Avarus tõstab mõtte lendu kuni ehmatuseni. Kas ajalugu teiseneb laadaplatsiks? Linnuse kohal, kõrguvad festivalide aegu reklaami käravad aerostaadid. Kas keskaegse kindluse taevasse riputatud õhku täis vaateplatvormid on sama sobimatud kui keskaja Tallinna kindlusetorni taustal õhku täis klaasist suurrist? Vabadus õhku tõusta ja vabadus end risti alla seada. Vabadus on väärt tunne, iseasi kas selle atribuudid igasse olusse sobivad! Kas oluline on väärtustada melu või ajaloolist olustikku. Vastust ei too ka küsimus: mis miski maksab? Nii ühel kui teisel juhul saab iga külastaja plõksutada enam kui ühe kaadri, mis virgutab omakorda uusi uudishimulisi ebakõla pildistama. Teadagi, kui Pisa kellatorn poleks kaldu, väheneks külastuse huvi. Turism on lumepall, mille keskmes äri ja tavatud olud.

Kui ajalugu langeb turismi ja meelelahutusäri või poliitikute mängualaks, ei suuda me väärtustada olulist ebaolulisest. Aga mis on linnuse puhul esmajärguline? Planeering! Kaitsevõime! Kindluse sõjalist olulisust ja turvalisust tunnustas eduka ja läbinägeliku väepealikuna tuntud Peeter Suur. Samaaegselt leidis keiser, et näiteks Haapsalu Piiskopilinnuse müüre võiks madalamaks lammutada ja ehitusmaterjali mujal kasutada, kuna ehitisel polnud enam sõjalist tähtsust. Siinkohal võib keisri hinnangu väljatoomine mõnele kohatuna tunduda. Paljudele on meelepärane, kuidas meie peaminister analüüsib Peetri verist tausta. Ettenägev tarkus, mis mõistab hinnata ajaloolist põhja ja põhjuseid, kasvatab ühe mehe suureks ja teise jätab tahaplaanile. Kui meie esimene mees oleks kaks sajandit tagasi osanud hukka mõista Vene keisri julma taktikat oma riigi suureks tegemisel, teaksime eestlast, nimega: Ansip Suur. Tänases olus käib sõda mälestusmärkidega ja üheks meie pidupäevaks on punuda okastraadist pärgasid ning eskaleerida kannatusi, mis seotud Venemaaga. Teadlased on kutsutud hindama kahju, mis on Idast tulnud. Paraku ootaks 21 sajandil enam koostööd, et välja töötada Eesti ja Vene riiki ühendavad ja ühendanud olud. Täna kuulutab peaminister, et jõuame järele Euroopa jõukusele ja kes ei usu, need on savisaarlased, ehk peaaegu vaenlased. Kõik kordub, ainult uuema spiraali pinnal. Mäletan, kuidas Nõukogude ajal halvustati neid, kes ei uskunud, et jõutakse USA-le järele. Siinkohal on lausa ülekohtune tahta endale soomlase tarkust, kuidas naabritega läbi saada, meie kui pisem rahvas, peame läbi ajama üksnes uljusega.

Uljaspead Ukraina kindluse jalamil õpivad mägironija oskuseid. Noored teevad 50 meetri kõrguselt kanjonisse benjihüppeid. Tänaseks on geopoliitilisest arhitektuurikunsti näidisest saanud ka atraktsioonide keskus. Sügiskuudel korraldatakse ajalooliste sündmuste taastamise festivale. Rekonstrueeritakse sõjaväelaagreid. Vaateväljas: ratsamehed ja lahingulipud, kilbid ja mõõgad ning võitlusturniirid. Vanalinna läbib musketäride, rüütlite ja odameeste paraad. Sündmuste külastamist saab ajastada veebikaamerast. Kaunis vaade avaneb õhtuti, kui kindlusetornid tuledesäras

http://www.geocam.ru/view/cam1147x537_kamenec-podolskiy_webcam.html

Ja ikka ei suuda väärtustada olulist ebaolulisest. Miks külastada kivist linnust?

Väliseid atraktsioone ja muusikakära leiab ühtmoodi igas lõbustuspaigas. Või on oluline hoopis tulla vaikusesse, et sinu hinge jõuaks pugeda aukartus ajaloo ja ehitusmeistrite töödest. Küllap nii ongi!!

Mäletan noorpõlves, et laudkond maksis kõige kallimalt just käratuse eest: 3 minutit vaikust, et ei mängiks saatemuusika ega restorani orkester. Vaikushetkedel jõudsid kella vaadata, aru saada, kuhu olid jõudnud ja mis edasi plaanid. Teinekord on ootamatud pausi hetked muljeterohkemad kui rütmid viimase helivaljusega. Nii muusikalärmi kui poliitilist kära on vaja ennekõike inimese nüristamiseks, et kurdistatud massi juhtida soovitavas suunas: maksta lõbu pakkujale või anda hääl head elu lubajale. Õnneks leiab Kamjanets-Podilskõi kindluse külastaja meelelahutusürituste kõrval praegu ka rahulikke hetki. Eesti kolleeg lubas suvel ajalooliste müüride vahele pildistama tulla ja toetada kohalikku naudisklejat. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_9379_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14278747&size=l

Müüri taga on kauges vaateväljas, ergavas sinises, 150 aastane Püha Jüri kirik ja tema kõrval kellatorn. Sinna saab ka autoga sõita. Noorem rahvas piirdub vaid kaugvaatega. Vanad ja noored naudivad puhkust ja reisimist eri moodi.

Muljed ja hinnangud pole kattuvad, ent ühinetakse kiindumuses salvestada enda või fotoaparaadi mällu uusi elamusi. Kindlalt ollakse aga koos ajalooliste ehitiste pildistamisel ja taastamisel.

Eelmisel aasta ennistati 70 aastat tagasi hävitatud kirik. Kolmainsuse ehk Troitski katedraal taastati vanale vundamendile. Püha Kolmainu kirik oli ehitatud 16. sajandil. Praegu on värava küljes annetuste karp, mis ei jää turistide tähelepanuta, olgu noored või vanad. Oluline rõhutada, et kirikud on, kus tahes Ukraina osas, suures aus. Vaatad seda kivist pühakoda ja ei usuks, kui ei teaks, et see alles hiljuti valmis. Vaata pilti!!

Foto NAGI's: 1000px_9284_1

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14335755&size=l

Keskajal oli Kamjanets-Podilskõi käsitöö ja kaubanduse keskus, praegu turismi magnet. Vene keelest aru saajatel on võimalik leida virtuaalset linna plaani siit:

http://www.ukraina.turne.com.ua/resort/kamenec-podolskijj/map

JÄRGNEB…